Fotograafia jaoks ei saa olla kunagi liiga pime!



Juba väikesest tüdrukust peale on mul olnud väga halb silmanägemine, ma võin lausa öelda, et olen pool-pime...
aga üks eriline päev minu elus pani mind uuesti nägema  -  ei, siiski mitte nii, nagu kõik teised inimesed näevad, hoopis teistmoodi.
See oli päev, mil mu isa andis mulle tagasi nägemise, mille tema geenid olid minult röövinud, ta kinkis mulle minu päris esimese kaamera, ja see on päev, mida ma mitte kunagi ei unusta...

Nüüd ma näen tervet maailma läbi objektiivi silma ja püüan jäädvustada hetki just sellistena, nagu mina neid näen.
Fotograafiast on nüüdseks saanud väga suur ja tähtis osa minu elust -  see on mu kirg, mu armastus, mu õnn ja minu silmad .


Ma võin olla pool-pime, aga mul on väga hea silm...